Rebane
Rebane on väikese koera suurune ja pika koheva sabaga. Joostes hoiab ta saba horisontaalselt. Tema selja karvad on oranžid. Eestis eelistab ta elupaigana metsatukkasid. Rebane toitub peamiselt närilistest.
Šaakal
Šaakal on osav ja isegi jultunud kiskja. Eriti kehtib see nendele isenditele, kes elavad asulate läheduses ja puutuvad kokku inimestega. Üldiselt on šaakal ööloom, aga võib tegutseda ka päeval.
Kährikkoer
Algselt Ida- ja Kagu-Aasia koerlane, keda on karusloomana sisse toodud paljudese maadesse. Kährikkoer on madalajalgne, väga koheva halli-pruuniseguse karvastikuga, nägu ümbritseb pikkadest karvadest kohev ring, näol must mask; tüvepikkus 50–80 cm, saba kuni 25 cm. Kehamass suvel enamasti 5–6 kg, sügisel kuni 13 kg.
Mink
Looduslikult on mingid laia levikualaga Põhja-Ameerikas, kus ta puudub ainult mandri kirde- ja lõunaosas. Euroopasse toodi mink algselt karusloomafarmidesse, ent mitmel pool lasti ka loodusesse. Mink elutseb ka pea kõikjal Eestis. Mink on ühtlaselt tumepruuni värvi ja tömbi sabaga. Mink on väga sarnane Euroopa naaritsaga. Kui naaritsal on valged nii alalõug kui ka mokad, siis mingil on valge ainult alalõug.
Tuhkur
Tuhkur, tuntud ka metstuhkur, tõhk, harilik tuhkur, ehk metsik tuhkur, on väike kärplane, Eesti pärismaine kiskja. Jahile minekuks ootab ta öö saabumist. Tema ohvriks langevad hiired, rotid, kahepaiksed, kalad, küülikud, kodulinnud, roomajad, ta sööb ka mett ja mesilasi.
Metsnugis
Metsnugise looduslik levila hõlmab peaaegu kogu Euroopa koos Briti saartega ning teda ei leidu ainult Skandinaavia põhjaservas ja Hispaanias. Ta elab veel Kaukaasias ja ida suunas kuni Obini. Seega kattub tema levila suurel määral kivinugise omaga.
Kivinugis
Kivinugis on levinud Euroopas (välja arvatud Põhja-Euroopa; Eesti ja Taani asuvad levila põhjapiiril), Kasahstanis, Kesk-Aasia mägedes, Lõuna-Altais, Väike-Aasias, Ees-Aasias, Iraanis, Afganistanis, Pakistanis, Mongoolias ja Sise-Aasias.
Mäger
Mäger elab urgudes, mida aastakümneid kasutades võivad moodustuda suured “mägralinnakud”. Sellised linnakud võivad olla mitme korrusega ja üle 100 urusuudmega. Elab monogaamsete paaridena, vahel mitu perekonda koos. Mäger saab urge teha vaid sinna, kus on põhjavesi võimalikult sügaval ja kuhu ei kogune pinnavett.
Kobras
Perekonda kuulub kaks liiki – euroopa kobras ja kanada kobras. Mõlema elutegevus on võrdlemisi sarnane ja neid peetakse olulisteks ökosüsteemi muutjaliikideks. Koprad on tuntud oma tammiehitamise oskuse poolest.
Ondatra
Ondatra ei ole rott. Piisam on muskus, lõhnaaine, mida eritavad muskushirved. Isase ondatra preputsiaalnäärmed eritavad muskuselõhnalist nõret. Piisamiks nimetatakse ka ondatra karusnahka, mis on tähtis kaubaartikkel. Ondatrat aetakse mõnikord segi nutriaga.
Halljänes
Halljänes on jäneslaste sugukonda kuuluv imetaja. Koos valgejänesega on halljänes üks kahest Eestis esinevast jäneseliigist. Eestis elab ligikaudu 40 000 isendit
Valgejänes
Valgejänes on jäneslaste sugukonda jänese perekonda kuuluv imetaja. Rahvapäraselt on valgejänes tuntud ka kui haavikuemand, haavikuisand, pikk-kõrv, välejalg ja kikk-kõrv.
Kormoran
Kormoranid on väga head ujujad ja sukeldujad, kuid nende sulestik vettib. Sellepärast kuivatavad nad oma laiali laotatud tiibade sulestikku tuule käes merekividel ja karedel. Kormoranid suudavad ka hästi lennata, kuid purilendu ei kasuta. Kõndimine on neil vaevarikas.
Hallhani
Hallhani ehk roohani on rannikulähedaste saarte ja roostunud merelahtede tavaline haudelind, keda pesitseb Eestis 500-600 paari. Pesitsusaladele saabub ta varakult juba märtsis ning sügisel lahkub ta meilt septembris-oktoobris. Sisemaale satub hallhani väga harva, Ida-Eestis kohatakse suurtes raba- ja laukhane parvedes vaid üksikuid isendeid.
Rabahani
Rabahani on Eestis arvukas läbirändaja märtsist maini ja septembrist novembrini. Kevadrändel peatub Eestis kümneid tuhandeid isendeid. Parimad vaatlusalad on Audru, Sangla, Aardla ja Räpina poldrid, Vooremaa järved, Matsalu rahvuspark, Silma looduskaitseala. Ehkki rabahani pesitseb meile suhteliselt lähedal Soomes, Eestis ta ei pesitse.
Suur-laukhani
Suur-laukhani on meil arvukas läbirändaja aprillist maini ja septembrist oktoobrini. Eestis ei pesitse. Kevadrändel peatub Eestis kümneid tuhandeid isendeid. Parimad vaatlusalad on näiteks Sangla, Aardla, Räpina ja Audru poldrid, Vooremaa järved, Matsalu rahvuspark, Silma looduskaitseala, Häädemeeste rannaniit.
Kanada lagle
Kanada lagle (Branta canadensis) on Põhja-Ameerika liik, kes Euroopas on inimese poolt sisse toodud võõrliik (C-kategooria). Peamiselt kohatakse meil läbirändavaid isendeid, kuid viimastel aastatel on kanada lagle Eestis ka pesitsema hakanud.
Valgepõsk-lagle
Valgepõsk-lagle on Eestis väga arvukas läbirändaja (aprillis–mais ja septembris–novembris) ning väiksearvuline pesitseja (80-110 paari). Rändeperioodil peatub peamiselt rannakarjamaadel ja -niitudel. Matsalu Rahvuspargi aladel peatub igal aastal kümneid tuhandeid isendeid. Peamised pesitsusalad asuvad Novaja Zemljal, Teravmägedel ja Gröönimaal, viimastel kümnenditel on väike asurkond tekkinud ka Läänemere saartele.
Viupart
Viupart on Eestis kõikjal veekogudel arvukas läbirändaja, kuid haruldane pesitseja (peamiselt Ida-Eestis), pesitsejate arvuks hinnatakse Eestis 50-100 paari. Rändel (aprillis-mais ja septembris-oktoobris) peatub eriti massiliselt (kümned tuhanded isendid) näiteks Matsalu lahel ja Haapsalu Tagalahel, aga ka Väiksel väinal ja Häädemeeste–Võiste rannikul. Üksikud talvitavad.
Rääkspart
Rääkspart on väiksearvuline haudelind (peamiselt Lääne-Eestis), kelle arvukuseks hinnatakse Eestis 2000-3000 paari. Rändel (aprillis-mais ja septembris-oktoobris) peatub kohati arvukalt, näiteks Haapsalu Tagalahel ja Kuressaare lahel sadu isendeid. Üksikud talvitavad.
Piilpart
Piilpart on Eestis üldlevinud vähearvukas haudelind (2000-3000 paari). Läbirändel (märts-aprill ja september-november) arvukas, tuhandeid isendeid võib kohata näiteks Matsalu lahel, Haapsalu Tagalahel, Häädemeeste–Võiste rannikul, Audru poldril. Üksikud talvitavad.
Sinikael-part
Sinikael-part on laia levilaga partlane, kes eluneb Euroopas, Aasias, Põhja-Aafrikas ja Ameerikas. Neis paigus on ta ka enamasti arvukaim partlane. Migreeruvad linnusalgad talvituvad Lõuna-Aafrikas, Uus-Meremaal ja Austraalias ning mujalgi. Sinikael-part on Eestis üldlevinud ja tavaline pesitseja (30 000-50 000 paari), läbirändaja ja talvitaja.
Soopart
Soopart on meil haruldaseks muutunud haudelind, Eestis pesitseb vaid 10-20 paari. Rändel (aprillis, septembris-oktoobris) peatub kohati väga arvukalt (Matsalu laht, Haapsalu Tagalaht, Väike väin).
Rägapart
Rägapart on Eestis üldlevinud vähearvukas haudelind (1000-1500 paari). Kevadel saabub meile aprillis (pigem kuu teisel poolel) ja sügisel lahkub juba septembris. Väga harva nähakse üksikuid isendeid veel oktoobris.
Luitsnokk-part
Luitsnokk-part on Eestis üldlevinud vähearvukas haudelind (rannikul tavalisem), pesitseb 1000-1500 paari. Kevadel saabub aprillis, sügisel lahkub septembris-oktoobris.
Tuttvart
Tuttvart on Eestis üldlevinud vähearvukas haudelind (3000-5000 paari). Rändel märtsist maini ja septembrist novembrini peatub eriti arvukalt Matsalu lahel ja Haapsalu Tagalahel, Väiksel väinal, Käina lahel jm. Osa jääb meile talvitama.
Mustvaeras
Mustvaeras on meil rohkearvuline läbirändaja, Eestis ei pesitse. Parimad vaatluskohad on näiteks Põõsaspea neem, Ristna nina, Suur väin, Sõrve säär. Vähesel määral rändab ka Peipsi kaudu. Vähesed jäävad Eesti vetesse ka talvitama.
Sõtkas
Sõtkas on meil üldlevinud väiksearvuline haudelind (sisemaal), kelle arvukuseks hinnatakse Eestis 3000-5000 paari. Rändel on ta arvukas. Kui jääolud võimaldavad, jääb arvukalt talvitama. Parimad rändepeatuspaigad on Matsalu laht, Sõrve sääre ümbrus, Häädemeeste–Võiste rannik, Põõsaspea neeme ümbrus, Paldiski laht, Väike väin, Haapsalu laht, Kuressaare laht jt. Talvitab arvukalt Küdema lahel, Tagamõisa poolsaare ümbruses, Põõsaspea neeme ümbruses, Sõrve poolsaare vetes.
Laanepüü
Laanepüü on Mandri-Eesti metsades (eelistab tiheda alusmetsaga kuusikuid või kuuse-segametsi) üldlevinud ja tavaline haudelind (30000-60000 paari). Meie saartel ta puudub, vaid Hiiumaalt on haudelindude levikuatlase andmetel teada 1 leid 2009. aastast. Laanepüü on paigalind. Leitakse sageli mängulaulu järgi. Püüvilega peibutades vastab sellele peaaegu alati ja seda ka väljaspool pesitsusaega.
Faasan
Jahifaasan ehk faasan on kanaliste seltsi faasanlaste sugukonda kuuluv linnuliik. Farmilinnuna kasvatatakse Eestis faasaneid faasanikasvandustes (farmides) Räpinas, Läänemaal ja Saaremaal. Faasan on suurepärane jahiuluk.
Nurmkana
Nurmkana on üldlevinud, kuid kahaneva arvukusega kultuurmaastiku haudelind (2000-4000 paari). Paigalind. Tavaliselt kohatakse teeservades ja põllupeenardel tegutsevaid paare või pesakondi.
Lauk
Lauk on Eestis üldlevinud suhteliselt tavaline haudelind (3000-5000 paari), eelistab pesitsemiseks taimestikurohkeid siseveekogusid ja merelahti. Rändeperioodil (märts-aprill, september-oktoober) kohati väga arvukas, üksikud jäävad talvitama. Rändeajal võib eriti rohkesti laukusid näha näiteks Haapsalu Tagalahel, Matsalu lahel, Kuressaare lahel, Väiksel väinal, Käina lahel, aga ka Vooremaa järvedel.
Tikutaja
Tikutaja on Eestis üldlevinud ja tavaline haudelind (40 000 – 50 000 paari) soodes ning luhtadel ja rannakarjamaadel. Kevadel saabub märtsis-aprillis, sügisel lahkuvad viimased novembris. Rändeajal võib leida kõikvõimalikes vesistes ja mudastes kohtades. Üksikud talvitavad.
Metskurvits
Metskurvits on Eestis üldlevinud ja tavaline niiskete leht- ja segametsade haudelind (30 000 – 60 000 paari). Kevadel saabub meile juba märtsis, sügisel lahkuvad viimased novembris, üksikud jäävad Lääne-Eestisse ka talvitama. Kõige lihtsam ja nauditavam on metskurvitsaid vaadelda kevadsuvel õhtuhämaruses, kui linnud metsa kohal mängulendu teevad.
Naerukajakas
Naerukajakas on Eestis üldlevinud ja tavaline haudelind (15 000 – 25 000 paari). Kevadel saabub märtsis, sügisel lahkub enamasti oktoobris, vähesed jäävad talvitama.
Kalakajakas
Kalakajakas on Lääne-Eestis tavaline, sisemaal aga vähearvukas haudelind (10 000 – 15 000 paari). Kevadel saabub meile märtsis, sügisel lahkub novembris, vähesed jäävad talvitama.
Hõbekajakas
Hõbekajakas on Eestis rannikul tavaline, sisemaal väiksearvuline haudelind (20 000 – 30 000 paari). Jääb Eestisse ka talvitama. Kajakate seas on hõbekajakas suhteliselt suur. Ta kaalub 700–1800 g. Üksnes jääkajakas, merikajakas ja stepikajakas on temast suuremad.
Merikajakas
Merikajakas on Eestis üldlevinud ja suhteliselt tavaline haudelind mererannikul (1500-2500 paari), sisemaal kohatakse harva. Jääb meile talvitama. Täiskasvanud merikajaka sulestik on põhiliselt valge, vaid tiivad on mustjaspruunid. Veelgi tumedamate tiibadega on veidi väiksem tõmmukajakas. Nokk on punase laiguga, kollane ning massiivsem kui teistel kajakaliikidel.
Kodutuvi
Kodutuvi on Eestis asulates üldlevinud ja tavaline haudelind (40 000 – 80 000 paari), paigalind. Sissetalutud liik (C-kategooria). Kodutuvi on kaljutuvi alamliik tuvilaste sugukonnast tuvi perekonnast. Inimkaasleja, peamiseks elupaigaks on inimasulad. Kasvatatud ka kodustatuna.
Kaelustuvi
Kaelustuvi ehk meigas on tuvilaste sugukonda kuuluv linnuliik. Eestis on ta üldlevinud ja tavaline haudelind. Noorlindudel kaelal valget laiku ei ole. Kaelustuvi on Eestis üldlevinud ja tavaline metsade haudelind (50 000 – 80 000 paari). Rändeajal (märts – aprill, september – oktoober) sageli suurtes parvedes. Üksikud on Eestis ka talvitanud.
Hallrästas
Hallrästas on Eestis parkides ja ka metsades üldlevinud ning arvukas haudelind (100 000 – 200 000 paari). Pesitseb sageli kolooniatena. Mõnel aastal jääb arvukalt talvitama, on leitud isegi tuhandetesse isenditesse küündivaid parvi.
Künnivares
Künnivares on Eestis ebaühtlaselt levinud (peamiselt Ida-Eestis) ja suhteliselt vähearvukas haudelind (8000-12000 paari). Künnivares on rändlind, kes kevadel saabub meile juba veebruaris ja sügisel lahkub novembris. Pesitseb peamiselt parkides kolooniatena. Soojematel talvedel jäävad vähesed talvitama.
Hallvares
Hallvares on levinud Euraasias Iirimaast, Šotimaast, Skandinaaviast ja Mandri-Euroopa kesk- ja lõunaosadest kuni Lääne-Siberini. Hallvarese pesitsusaegset arvukust hinnatakse Eestis 40 000 – 70 000 paarile ja talvist arvukust 150 000 – 300 000 isendile. Hallvareste arvukus aasta-aastalt kasvab ja paljude teiste linnalindude arvukus selle võrra väheneb.