Eesti marjad

Jõhvikas

Harilik jõhvikas on kanarbikuliste sugukonda kuuluv igihaljas kääbuspõõsas, mis on tuntud oma hapumaitseliste punaste marjade poolest. Levinud peaaegu kogu Põhja- ja Kesk-Euroopas, kuid ka Lääne- ja Kesk-Siberis ning Põhja-Ameerikas. Eestis sage. Jõhvikas eelistab kasvukohana happelise pinnasega märgalasid ning teda võib leida enamikust põhjaparasvöötme jahedamatest kohtadest, kus on talle sobivaid kasvukohti. Jõhvika marjade hapu maitse tuleneb mitmesuguste hapete, sh oblik- ja sidrunhappe sisaldusest. Jõhvikates leidub ka bensoehapet, mis on tugeva antibakteriaalse toimega. Marjad sisaldavad C-vitamiini ja kaaliumi.

Kadakas

Kadakamarju kasutatakse vürtsina. Tüüpiliselt lisatakse neid metsloomade ning rasvasest sea- ja lambalihast toidu tegemisel, samuti tumedates lihakastetes. Lihale ja kalale võib küpsetamise ajaks lisada peale kadakamarjade ka kadakaokkaid. Ta parandab ka kapsa ja peedi maitset. Vürtsina kasutatakse neid ka piparkookide, kommide ja morsi tegemisel. Eestis on kadaka põhilised kasvualad (75%) Saaremaal ja Läänemaal. Vähem ja hajusamalt esineb kadastikke Hiiumaal, Pärnumaal ja Harjumaal. Üksikpõõsana võib kadakat leida kõikjalt. Eesti on meeldivaks erandiks kadastike rohkuse, nende esteetilisuse, kõrge vanuse, ligipääsetavuse ja kadakaga seotud rahvatraditsioonide poolest.

Kukerpuu

Kollaste õitega ja dekoratiivsete punaste marjadega kukerpuupõõsaid kasvatatakse ilutaimedena. Taime viljad on söödavad, kuid erakordselt hapu maitsega. Vanasti kasutati kukerpuu marjadest aurutatud mahla äädika asemel. Noortest hapudest lehtedest valmistati suppe ja salateid. Marjade essentsist valmistatakse muu hulgas maiustusi, kõige tuntumad neist on Barbarissi kompvekid. Harilikku kukerpuud kasutatakse ka ravimtaimena.

Kukemari

Marjad on söödavad, kuid Eestis neid enamasti ei korjata. Paljud arvavad, et mustad, linnusilmi meenutavad marjakerakesed on mürgised. Kukemari on igihaljas puhmastaim, mis armastab valgust ja katab kohati tihedalt suuri alasid. Kukemarjal on läikivad marjataolised luuviljad, milles on kuus kuni üheksa kolmetahulist seemet, mis saavad küpseks juuli lõpus või augusti algul. Marjad sisaldavad aga rohkelt C- vitamiini ja on toimelt tugevad antioksüdandid. Põhja-kukemarja viljad on mahlakamad ja maitsvamad, need on olnud põhjarahvastele oluline vitamiiniallikas. 

Leesikas

Eestis on leesikas levinud paiguti. Rohkem on leesikat Kagu-Eestis ja ranniku lähedal valgusrikastes, kuivades männikutes, nõmmedel ja luidetel. Kesk-Eestis haruldane. Leesikas ei kuulu Eestis kaitse alla. Leesikalehtedest tee ja tõmmis on uroantiseptilise toimega. Leesikaleheteed kasutatakse kuseteedehaiguste ja põiepõletiku korral. Soodustab uriinieritust ja desinfitseerib kuseteid. Toimib tõhusalt Klebsiella ja Escherichia coli bakterite vastu.

Lillakas

Eestis on lillaka elupaigad tavaliselt metsades (laane-, lodu- ja soometsas), võsastikes, madalsoos, siirdesoos ja rabas, mujal maailmas ka kaljudel ja mäestikunõlvadel. Kasvukohana on eelistatud niiskem ja mitte väga happeline pinnas. Taim kasvab enamasti 10–30 cm kõrguseks. Erepunased luuviljad paiknevad varrel koos 1–5 kaupa ja on alusel veidi liitunud. Viljaluud on suhteliselt suured ja rõmelised. Hapuka maitsega viljad on söödavad.

Lodjapuu

Mahlast saab ilusat telliskivipunast toiduvärvi. Septembris valmivad ja rohkesti C-vitamiini sisaldavad viljad on toiduks paljudele lindudele, kes aitavad ka seemnetel levida, näiteks tihased, varblased, siidisabad. Ravimina kasutatakse eelkõige puukoort, harvem marju, õisi ja lehti kas keedisena või vedela ekstraktina verejooksude korral.

Metsmaasikas

Metsmaasikas õitseb mai lõpul ja juunis. Viljad valmivad juunis. Metsmaasikas annab hübriide nii aedmaasika kui ka muulukaga. Maasikas on hinnatud lauamari, aga väga sobiv ka hoidiste, eriti toorhoidiste valmistamiseks. Kompoti valmistamiseks metsmaasikas aga ei sobi, sest seemnistest eralduv fragariamiin muudab kompotivedeliku mõrkjaks. Metsmaasikat kasutatakse ka ravimtaimena. Kasutatakse põhiliselt kuivatatud vilju, harvem õisi.

Mustikas

Mustikapuhmas on 15–40 cm kõrge, tõusva või püstise varre ja tugevasti harunenud roheliste teravakandiliste võrsetega. Levila põhjaosas, tundras on mustikas märksa madalam, kasvab vähem kui 10 cm kõrgeks. Marjadest valmistatakse toor- ja keedumoosi, kompotte, keediseid, džemme, mahla, veine jm. Marju säilitatakse ka kuivatatult või pudelis.

Pihlakas

Pihlakas on lehtpuu, mis kuulub roosõieliste sugukonda. Pihlakas kasvab tavaliselt 5-15 meetri kõrguseks ning on tuntud oma kaunite punaste marjade ja pitsiliste lehtede poolest. Pihlakamarjad on küll mõrkjad, kuid need on toiduks paljudele lindudele ja loomadele ning neid kasutatakse ka inimese toidulaual, näiteks mooside ja likööride valmistamiseks. Pihlakat peetakse ka rahvameditsiinis hinnaliseks taimeks, mille viljadest valmistatakse erinevaid ravimteed ja tinktuure.

Pohl

Metsloomad hindavad pohla taime tema igihaljuse tõttu ning pohla osatähtsus toidus on suurem just karmima kliimaga piirkondades, kus toiduvalik pole kuigi suur. Toitainete sisaldus lehtedes ja võrsetes saavutab suurima väärtuse suve lõpus. Veelgi tähtsamat osa täidavad ökosüsteemis pohla marjad, millest toituvad paljud imetajad ja linnud. Üle talve lume all seisnud marju süüakse kevadest kuni järgmise saagi valmimiseni. Pohla marju on juba sajandeid kasutanud Euraasia põhjaosas elavad rahvad. Marju tarbitakse nii värskelt, külmutatult kui ka termiliselt töödelduna. Neist saab valmistada moosi, mahla, siirupit, morssi, kastmeid, koogitäidist.

Põldmurakas

Vili on söödav inimestelegi, kuid küpseid vilju on väga raske korjata ilma neid purustamata. Vili on väga mahlane, kuid halvemate maitseomadustega kui teised murakad, teised samasse perekonda kuuluvate liikide viljad. Põldmuraka luuviljades on ka kivid suhteliselt suured. Ometi on nii mõnegi arvates põldmarjad meeldiva maitsega ning nende korjamine väärib sellega kaasnevaid kriimustusi ja plekke. Viljadest valmistatakse hoidiseid, näiteks moosi, keedist, mahla ja marmelaadi.

Sinikas

Mari on sinine, kaetud valkja vahakirmega, veidi pikergune, paljuseemneline. Marjad valmivad juulis. Sinikas on hea saagikusega. Mari on mahlakas ning veidi lääge, vesise maitsega, sest sisaldab suhteliselt palju suhkruid ja vähe happeid. Rahvapärane nimetus “joovikas” on pärit ilmselt sellest, et sinikast on valmistatud koduveine ja nastoikasid.

Rabamurakas

Eestis võib rabamurakat esineda kohati massiliselt. Rabamurakas kasvab rabas, siirdesoos ja soometsas. Tavaliselt esineb ta koos männi ja turbasamblaga ning pigem toitainevaestes kohtades. Rabamuraka vili on aromaatne ja maitsev. See sisaldab suhkruid, sidrunhapet ja C-vitamiini. Värsketel marjadel on iseloomulik hapukas maitse. Üleküpsenud marjad muutuvad kreemikaks ja nende maitse meenutab jogurtit. Poolküpsena korjatud vili järelvalmib. Vilja kasutatakse värskelt ning sellest tehakse muuhulgas moosi, kompotti, mahla, siirupit, veini, likööri ja muid jooke.

Toomingas

Toomingas on keskmise suurusega lehtpuu või põõsas, mis kasvab tavaliselt 3-10 meetri kõrguseks. Toomingas on tuntud oma lõhnavate valgete õisikute poolest, mis ilmuvad kevadel ja katavad puu tihedalt. Lehed on ovaalsed ja saagja servaga. Toominga viljad on väikesed mustad marjad, mis on mõrkja maitsega ja sisaldavad palju seemneid. Kuigi need marjad pole toorelt eriti maitsvad, on need toiduks paljudele lindudele. Toomingat kasutatakse ka haljastuses ja tal on oluline roll rahvameditsiinis, kus tema koort ja lehti kasutatakse erinevate tervisehädade leevendamiseks.

Vaarikas

Vaarikas on väärtuslik põõsas, sest temast saab kasutada kõiki osi: lehti, varsi, õisi ja vilju. Vaarikalehetee alandab paistetust ning sellest tehtud kompress leevendab silmapõletikku. Vaarika viljadel on meeldiv maitse ja aroom, mistõttu neid tarbitakse laialdaselt nii toorelt kui ka töödeldult. Viljad sisaldavad vähesel määral salitsüülhapet, millel on higistamaajav toime. Viljadest valmistatakse toor- ja keedumoosi, želeed, siirupit, mahla, likööri, veini.

Viirpuu

Viirpuu on ilus lehtpuu või põõsas, kasvab see 2-5 meetri kõrguseks, kuid võib kasvada ka kõrgemaks. Viirpuu on tuntud oma tiheda okkalise võraga, mis pakub turvalist varjupaika lindudele ja väikeloomadele. Kevadel katab viirpuud lõhnavate valgete või roosade õitega, mis meelitavad ligi mitmesuguseid tolmeldajaid. Sügisel ilmuvad erkpunased või oranžid marjad, mis on maitsev toit nii lindudele kui loomadele, sobides ka inimtoiduks mooside ja želeede valmistamiseks. Rahvameditsiinis hinnatakse viirpuu marju ja õisi nende võime tõttu tugevdada südant ja parandada vereringet.

Aedmaasikas

Aedmaasikas on populaarne ja maitsekas marjataim, mis kuulub roosõieliste sugukonda. See madalakasvuline mitmeaastane taim kasvatab rosetina paigutunud lehti ja levib roomavate võsunditega. Kevadel ilmuvad aedmaasikale valged õied, millest arenevad suve alguses mahlased ja magusad punased marjad. Need marjad on hinnatud nii värskelt sööduna kui ka erinevates magustoitudes, moosides ja smuutides. Aedmaasikas vajab viljakat ja hästi kuivendatud mulda ning päikeselist kasvukohta, et tagada rikkalik saak.

Aedmustikas

Aedmustikas on hinnatud marjataim. Kevadel ilmuvad aedmustikale väikesed valged või roosakad õied, millest suve jooksul arenevad maitsvad sinised marjad. Need marjad on rikkad antioksüdantide, vitamiinide ja kiudainete poolest, muutes need tervislikuks valikuks nii värskelt sööduna kui ka küpsetistes, smuutides ja moosides. Aedmustikas eelistab happelist, hästi kuivendatud mulda ja päikeselist kuni poolvarjulist kasvukohta. Tema dekoratiivne lehestik muutub sügisel kaunilt punaseks, pakkudes silmailu ka pärast saagikoristust.

Aedvaarikas

Aedvaarikas on armastatud marjataim, mis kuulub roosõieliste sugukonda. See mitmeaastane põõsas kasvab tavaliselt 1-2 meetri kõrguseks ning on tuntud oma magusate ja mahlakate punaste marjade poolest. Aedvaarikas kannab vilja suve keskpaigast hilissuveni, pakkudes rikkalikku saaki. Taimel on kaunid rohelised lehed ja väikesed valged õied, mis meelitavad ligi tolmeldajaid. Aedvaarikas eelistab viljakat ja hästi kuivendatud mulda ning päikeselist kasvukohta. Marjad sobivad suurepäraselt värskelt söömiseks, aga ka mooside, tarretiste ja magustoitude valmistamiseks.

Astepalju

Astepalju on dekoratiivne ja kasulik marjapõõsas, mis kuulub hõbepuuliste sugukonda. See vastupidav taim kasvab tavaliselt 2-6 meetri kõrguseks ning on tuntud oma erkoranžide marjade poolest. Astepalju õitseb kevadel väikeste kollakate õitega, mis muutuvad suve lõpuks vitamiinirikkaks saagiks. Marjad on hapuka maitsega ja neid kasutatakse laialdaselt tervisetoodetes, mahlades, moosides ja kosmeetikas. Astepalju eelistab hästi kuivendatud, liivast ja päikeselist kasvukohta ning on külmakindel ja vastupidav. Lisaks on taime lehed ja oksad kaetud hõbedase läikega, muutes taime kauniks ka väljaspool saagikoristusaega.

Karusmari

Karusmari on populaarne marjapõõsas, mis kuulub sõstraliste sugukonda. See madalakasvuline põõsas kasvab tavaliselt 1-1,5 meetri kõrguseks ja on tuntud oma ogaliste okste ning roheliste, kollaste või punaste marjade poolest. Karusmari õitseb kevadel väikeste rohekaskollaste õitega, millest suveks arenevad mahlased ja hapukasmagusad marjad. Karusmarju kasutatakse laialdaselt värskelt, aga ka moosides, tarretistes, kookides ja kompotis. Põõsas eelistab päikeselist kasvukohta ja viljakat, hästi kuivendatud mulda. Karusmari on vastupidav taim, mis pakub rikkalikku saaki ja on aias hinnatud oma lihtsa hoolduse tõttu.

Kirss

Kirss on kaunis ja viljakas puu. See lehtpuu kasvab tavaliselt 10-15 meetri kõrguseks ja on tuntud oma magusate ja mahlakate marjade poolest. Kevadel õitseb kirss lopsakate valgete või roosade õitega, mis katavad kogu puu ja loovad silmapaistva vaatepildi. Suvel arenevad õitest magusad ja mahlakad punased, kollased või mustad kirsid, mis on hinnatud nii värskelt sööduna kui ka mooside, kompottide ja küpsetiste valmistamisel. Kirss eelistab päikeselist kasvukohta ja hästi kuivendatud mulda. Kirsipuu on ka dekoratiivne element aias, pakkudes ilu nii õitsemise ajal kui ka saagikoristuse perioodil.

Kreek

Kreek on viljakas ja levinud puuvili. See lehtpuu võib kasvada 4-10 meetri kõrguseks ja on tuntud oma mahlakate ja magusate viljade poolest. Kreek kasvab hästi päikeselises ja sooja kliimaga piirkondades, eelistades viljakat ja hästi kuivendatud mulda. Kevadel katab kreekipuu end kaunite valgete õitega, mis meelitavad ligi tolmeldajaid. Kreek sobib suurepäraselt värskelt söömiseks, aga ka mooside, kompottide ja küpsetiste valmistamiseks. Puu on hinnatud oma saagikuse ja vähenõudlikkuse poolest, pakkudes rikkalikku saaki aastast aastasse.

Murel

Murel on elegantne ja viljakas puu, see on tuntud oma magusate, mahlakate punaste või mustade viljade poolest. Kevadel kattub murel kaunite valgete õitega, luues silmapaistva vaatepildi ja meelitades ligi tolmeldajaid. Suve alguses valmivad murelid, mis on ideaalne suupiste nii värskelt kui ka moosides, kompottides ja küpsetistes. Murel eelistab päikeselist kasvukohta ja hästi kuivendatud mulda, olles samas piisavalt külmakindel. Murel on hinnatud oma suurepärase maitse, rikkaliku saagi ja dekoratiivse välimuse tõttu, muutes selle populaarseks valikuks paljudes aedades.

Must aroonia

Must aroonia on dekoratiivne ja kasulik marjapõõsas. See on vastupidav põõsas, kasvab tavaliselt 1,5-3 meetri kõrguseks ja on tuntud oma läikivate mustade marjade poolest. Kevadel kaunistavad musta arooniat kaunid valged õied, mis meelitavad ligi tolmeldajaid. Suve lõpus ja sügisel valmivad marjad on rikkad antioksüdantide, vitamiinide ja kiudainete poolest, olles suurepärane lisand tervislikule toidulauale. Musta aroonia marju kasutatakse tihti mahlades, moosides, želeedes ja küpsetistes. Põõsas eelistab päikeselist kuni poolvarjulist kasvukohta ja hästi kuivendatud mulda. Lisaks oma praktilisele väärtusele on must aroonia ka dekoratiivne, pakkudes sügisel silmailu oma erkpunaseks muutuvate lehtedega. Must aroonia on tuntud ka oma tervist edendavate omaduste poolest, aidates tugevdada immuunsüsteemi ja parandada üldist tervist.

Must sõstar

Must sõstar on populaarne ja toitev marjapõõsas, kasvab tavaliselt 1-2 meetri kõrguseks ja on tuntud oma tumedate, aromaatsete marjade poolest. Kevadel ilmuvad mustale sõstrale väiksed rohekaskollased õied, millest arenevad suveks mustad, vitamiinirikkad marjad. Must sõstar eelistab niisket ja viljakat mulda ning päikeselist kuni poolvarjulist kasvukohta. Neid kasutatakse laialdaselt mooside, mahlade, želeede ja küpsetiste valmistamisel ning ka värskelt tarbimiseks. Lisaks on must sõstar hinnatud oma lehtede ja pungade poolest, mida kasutatakse rahvameditsiinis erinevate tervisehädade leevendamiseks. Must sõstar on aiapidajate seas hinnatud oma saagikuse, lihtsa hoolduse ja mitmekülgse kasutusvõimaluste poolest.

Ploom

Ploomipuuon produktiivne ja kaunis viljapuu. See puu võib ulatuda 4-10 meetri kõrguseks ning on tuntud oma mahlakate ja magusate viljade poolest. Kevadel kaunistavad ploomipuud lopsakad valged õied, muutes selle tõeliseks aia kaunistuseks. Suve lõpus valmivad ploomid, mis võivad olla sinised, lillad, punased või kollased, pakuvad rikkalikku ja maitsvat saaki. Neid saab süüa värskelt või kasutada mooside, kompottide ja küpsetiste valmistamiseks. Ploomipuu kasvab kõige paremini päikeselises kohas ja viljakas, hästi kuivendatud mullas. Lisaks oma maitsvatele viljadele on ploomipuu hinnatud ka oma dekoratiivse välimuse poolest, pakkudes silmailu nii õitsemise kui ka viljade küpsemise ajal.

Punane sõstar

Punane sõstar on populaarne ja kaunis marjapõõsas, mis kuulub sõstraliste sugukonda. See keskmise suurusega põõsas on hinnatud oma säravate punaste marjadega. Kevadel ilmuvad punasele sõstrale väikesed rohekad õied, millest suveks arenevad mahlased ja hapukasmagusad marjad. Punane sõstar eelistab päikeselist kuni poolvarjulist kasvukohta ja hästi kuivendatud, viljakat mulda. Punase sõstra marju saab kasutada värskelt, aga ka mooside, želeede, mahlade ja küpsetiste valmistamiseks. Lisaks oma praktilisele väärtusele on punane sõstar ka dekoratiivne, pakkudes silmailu oma kaunite marjade ja tiheda lehestikuga. Punane sõstar on aiapidajate seas hinnatud oma lihtsa hoolduse, vastupidavuse ja rikkaliku saagi tõttu.

Valge sõstar

Valge sõstar on ilus ja viljakas marjapõõsas, kuulub sõstraliste sugukonda. See keskmise suurusega põõsas viljab läbipaistvalt valgete või kahvatukollaste marjadega. Valge sõstar kasvab kõige paremini päikeselises või poolvarjulises kasvukohas ning eelistab viljakat ja hästi kuivendatud mulda. Valge sõstra marju võib süüa värskelt või kasutada mooside, želeede, mahlade ja küpsetiste valmistamiseks. Lisaks on valge sõstar dekoratiivne taim, mille säravad marjad ja tihe lehestik pakuvad silmailu. Aednikud hindavad valget sõstart tema vastupidavuse, kerge hoolduse ja rikkaliku saagi tõttu.

Viinamari

Viinamari on hinnatud ja laialdaselt kasvatatav taim, mis kuulub viinapuuliste sugukonda. See roniv viinapuu võib kasvada kuni 30 meetri pikkuseks, kui seda toestada. Viinamarja taim on tuntud oma magusate ja mahlakate viljade poolest, mis võivad olla rohelised, punased, lillad või mustad. Neid kasutatakse laialdaselt värskelt söömiseks, veinide, mahlade, rosinate ja erinevate toitude valmistamiseks. Viinapuu lehed ja viljad pakuvad ka dekoratiivset väärtust, muutes taime aiakujunduses atraktiivseks.